hommikul ärkasime rõõmsalt. Kael oli jälle toredasti kivipadjast tiba kange. Läksime Matsiga meie imelisele terrassile. Sealt avasnes kohutav vaade, aga meil oli seal tore. Võtsime teki endale ümber, sest pisuke tuul oli. Nägime kõrgelt pisikesi tänavaid. Eeslid jooksid ringi ja tänavatel olid kerjused. Nad istuvad...lihtsalt. Mul on neid vaadates kurb tunne. Üldse on mul siin kurb. Vaesus. Päikest väljas ei olnud.
Hotellionu pakkus meile kohvi kuid me ütlesime talle viisakalt ei. Otsustasime oma hommikusöögi teha Marrakechi kohalikus restoranis "Palace". Hommikusöök maksis 24DH/nägu (kohvi, munapuder, kakk, apelsinimahl). No ei lähe mulle siin söök sisse. Aga sai ja kohvi täitsid mu kõhu. Kogu munapudru mass jäetakse siin vedelaks ja igasugused maitseained puuduvad toidust. Aga erinevalt Eestist tuuakse siin saia lauale pea terve pätsi jagu.
Peale sööki läksime linna peale trippima. Kõik nahast ja puidust asjad tehakse kohapeal käsitsi. Ja linna turul on need töökojad väga hästi näha. Astud sisse ja vaatad. No sisse päris ei astu, sest ruumi pole, aga näha saab küll. Poisid taovad nahka sirgu, lõikavad, õmblevad jne...
Kaupmehed ei ole Marrakechis pooltki nii tülikad kui Egiptuses. Inimesi on tänaval väga palju. Kohe väga-väga palju. Ja ei saagi päris aru mida nad kõik hängivad niisama ringi. See on naljakas. See nende kulgemine niisama.
Minu meel läks kurvaks kui nägin ühes mitte väga tihedalt asustatud tänavas üht ema kahe lapsega. Neil oli all vaid pisike tekike. Üks laps magas kivi peal, pea emal süles ja teine pisike oli emal süles. Andsime neile natukene raha. Sellepeale tuli mul lausa pisar silma.
Kas olen juba maininud, et Marokos on meeletult kasse. Koeri peaaegu üldse ei ole.
Keskväljakule kogunevad inimesed õhtul ringidesse ja igas ringis teeb keegi kordamööda midagi mida ta hästi oskab ja teised elavad siis kaasa. Seda on jube huvitav jälgida kõrvalt. Ja muidugi need Henna tattoo tädid oma süstaldega. " This is for present, my friend!"...." you have to give me gift also!"....okei. Teeme siis nii. Tattoo valmis ja hops...kingituse jutt tädil meelest läinud - koleda kanapasavärvi soperdise eest minu vasakul käel on nüüd hoopis 200 dollarit tarvis. What a f...? See oli nii naljakas. Kädile suutis teine tädi soperdada natukene suurema ja tema "kunstiteos" hinnati lausa 350 dollari vääriliseks. Õnneks olid meil mehed kaasas, kes asja paika panid. Ei mingeid dollareid. Mõlemad said 20DH ja panime ajama. Nad on seal päris ebaviisakad. Lõunaks sõime kebabi (ma ei tea küll, mis lihast see tehtud oli, aga see maitses paganama hästi...20DH) Ma olin kohe nii rahul sellest.
Õhtul käisime restoranis. Restorani terrassilt oli imeline vaade linnale. Super!
Hotellionu pakkus meile kohvi kuid me ütlesime talle viisakalt ei. Otsustasime oma hommikusöögi teha Marrakechi kohalikus restoranis "Palace". Hommikusöök maksis 24DH/nägu (kohvi, munapuder, kakk, apelsinimahl). No ei lähe mulle siin söök sisse. Aga sai ja kohvi täitsid mu kõhu. Kogu munapudru mass jäetakse siin vedelaks ja igasugused maitseained puuduvad toidust. Aga erinevalt Eestist tuuakse siin saia lauale pea terve pätsi jagu.
Peale sööki läksime linna peale trippima. Kõik nahast ja puidust asjad tehakse kohapeal käsitsi. Ja linna turul on need töökojad väga hästi näha. Astud sisse ja vaatad. No sisse päris ei astu, sest ruumi pole, aga näha saab küll. Poisid taovad nahka sirgu, lõikavad, õmblevad jne...
Kaupmehed ei ole Marrakechis pooltki nii tülikad kui Egiptuses. Inimesi on tänaval väga palju. Kohe väga-väga palju. Ja ei saagi päris aru mida nad kõik hängivad niisama ringi. See on naljakas. See nende kulgemine niisama.
Minu meel läks kurvaks kui nägin ühes mitte väga tihedalt asustatud tänavas üht ema kahe lapsega. Neil oli all vaid pisike tekike. Üks laps magas kivi peal, pea emal süles ja teine pisike oli emal süles. Andsime neile natukene raha. Sellepeale tuli mul lausa pisar silma.
Kas olen juba maininud, et Marokos on meeletult kasse. Koeri peaaegu üldse ei ole.
Keskväljakule kogunevad inimesed õhtul ringidesse ja igas ringis teeb keegi kordamööda midagi mida ta hästi oskab ja teised elavad siis kaasa. Seda on jube huvitav jälgida kõrvalt. Ja muidugi need Henna tattoo tädid oma süstaldega. " This is for present, my friend!"...." you have to give me gift also!"....okei. Teeme siis nii. Tattoo valmis ja hops...kingituse jutt tädil meelest läinud - koleda kanapasavärvi soperdise eest minu vasakul käel on nüüd hoopis 200 dollarit tarvis. What a f...? See oli nii naljakas. Kädile suutis teine tädi soperdada natukene suurema ja tema "kunstiteos" hinnati lausa 350 dollari vääriliseks. Õnneks olid meil mehed kaasas, kes asja paika panid. Ei mingeid dollareid. Mõlemad said 20DH ja panime ajama. Nad on seal päris ebaviisakad. Lõunaks sõime kebabi (ma ei tea küll, mis lihast see tehtud oli, aga see maitses paganama hästi...20DH) Ma olin kohe nii rahul sellest.
Õhtul käisime restoranis. Restorani terrassilt oli imeline vaade linnale. Super!
No comments:
Post a Comment